Elu koos koeraga läheb aina ilusamaks

Igapäevatoimingud kasvavad üle pea. Pere kõrvalt igapäevane tööl käimine on osutunud keerulisemaks kui ma arvasin. Aga just siis ongi hea kui on üks armas karvakera kohustus. Võtad koera kaasa ja lähed kasvõi väikesele jalutuskäigule, et kõigest sellest korraks välja saada.

Ja veel parem on kui saad võtta terve päeva ja koos koeraga minna ja nautida hoopis midagi muud kui igapäevane töö.

Aasta 2010 algas meie jaoks läbi tuisu ja tormi Tartu näitusele minekuga.

Ja kohe järgi ka veebruaris suur koeranäitus Saku suurhallis, kus fotosüüdistus on vaid Kaidi ja Elly ühisest võistlusest.

See talv oli üldse vapustav tiibeltlaste jaoks. Ikka korralik lumi ja kõik muu sellega kaasnev. Kelgutamine ja jalutamine - õhtud olid tänu lume rohkusele kohe pikemad ja valgemad. Käisin küll juba igapäevaselt tööl, kuid õhtul oli mõnus võtta koer ja end veidi maha laadida.

Ja aiaski olid askeldused palju toredamad. Ehitasime korraliku liumäe lastele, millest kujunes koerale tore mäeke valvamiseks. ( Ja vahel ka lendu tõusmiseks).

Räästa ääres olid poole meetrised vallid ja hea maja akendest sisse vaadata, millega pererahvas tegeleb. Elly on küll armas perekoer, aga  tupp tal asja ei ole. Siin selles kõrge lastekonsentratsiooniga peres ei jää vahel endalgi suures toas kõndimisruumi. Kui keegi sellele veel kaasa aitaks, et kuskil keset põrandat lamab või oma karvu kuskile poetab, siis oleks vist lõplikult mõistus otsas.

Lõpuks sai kevadest talv ja meil eestimaal olid üleüldised talgud. Tegime oma perega eelsoojendustalgud juba eelmisel päeval oma maakodus, kus oli kõvasti riisumist ja rämpsupõletamist. Elly vaatas rahulikult pealt, et mis te siin ikka jooksete - aega küll, aasta pikk ju.

Kohe kui suurem kevad käes läheb õues suurem askeldamine lahti. Piknikutekk tõmbab kohe kiirelt ligi ja salaja salaja hiilib Elly teki ligi. Kui pererahvas on õues, siis Elly on alati ligiduses. Suuremate palavatega leidis ta ka koha batuudi all, nii sai olla seltskonnas ja ühtlasi ka päikese eest varjus.

Jaanipäevaks väike heinamaa oma kodu lillevaasi!

Suure suvepalavaga talvekarv seljas olla on ikka väga raske. Elly on meil aga selline, et tema mõtleb karvavahetusele alles sügisel siis kui uuesti jahedaks hakkab minema. Meie pisitütrele see aga väga ei sobinud. Ta tahtis väga aidata - sest keegi peab siin majas ju tööd ka tegema. Elly on ikka tõeliselt leplik kõigega mis pere pisemad teevad. Ta isegi mitte ei põgene nende toimetamiste eest!

Suure palavuse tõttu jäi koeral sel suvel nii mõnelegi sõidule kaasa saamata. Lihtsalt piin oleks tunde autos veeta. Need toonekured olid maru vahvad ühel põllul. Neid oli isegi veelgi rohkem, aga kuidagi ei mahtunud kõik ühele pildile. Ja seeneaasta algas juba suvel, kus Porkunis ühe puu all midagi minu jaoks ennenägematut.

Suve ühel palavamal päeval oli Pärnus näitus. Lisaks Ellyle olid kaasas ka Madli ja Kaidi. Seekord küll erilist tulemust ei olnud, aga me nautisime seda toredat päeva siiski. Jahutasime end jäätisega seestpoolt ja veega väljast! Madli on meil kõige suurem koera hoidja ja jalutaja.

Suur suvi saigi otsa, aga sügisel uued tuuled ja uued plaanid. Tegime ilusaid pilte oma suurest lemmikust. Otsisime välja isusamad rosetid ja pidasime plaane

Kui kokku saab üksi ilus kuldne emane ja suur-tugev black&tan isane võib tulemus olla väga vahva.

Aga ...