Elu koos koeraga läheb aina ilusamaks

Igapäevatoimingud kasvavad üle pea. Pere kõrvalt igapäevane tööl käimine on osutunud keerulisemaks kui ma arvasin. Aga just siis ongi hea kui on üks armas karvakera kohustus. Võtad koera kaasa ja lähed kasvõi väikesele jalutuskäigule, et kõigest sellest korraks välja saada.

Ja veel parem on kui saad võtta terve päeva ja koos koeraga minna ja nautida hoopis midagi muud kui igapäevane töö.

Aasta 2010 algas meie jaoks läbi tuisu ja tormi Tartu näitusele minekuga.

Ja kohe järgi ka veebruaris suur koeranäitus Saku suurhallis, kus fotosüüdistus on vaid Kaidi ja Elly ühisest võistlusest.

See talv oli üldse vapustav tiibeltlaste jaoks. Ikka korralik lumi ja kõik muu sellega kaasnev. Kelgutamine ja jalutamine - õhtud olid tänu lume rohkusele kohe pikemad ja valgemad. Käisin küll juba igapäevaselt tööl, kuid õhtul oli mõnus võtta koer ja end veidi maha laadida.

Ja aiaski olid askeldused palju toredamad. Ehitasime korraliku liumäe lastele, millest kujunes koerale tore mäeke valvamiseks. ( Ja vahel ka lendu tõusmiseks).

Räästa ääres olid poole meetrised vallid ja hea maja akendest sisse vaadata, millega pererahvas tegeleb. Elly on küll armas perekoer, aga  tupp tal asja ei ole. Siin selles kõrge lastekonsentratsiooniga peres ei jää vahel endalgi suures toas kõndimisruumi. Kui keegi sellele veel kaasa aitaks, et kuskil keset põrandat lamab või oma karvu kuskile poetab, siis oleks vist lõplikult mõistus otsas.

Lõpuks sai kevadest talv ja meil eestimaal olid üleüldised talgud. Tegime oma perega eelsoojendustalgud juba eelmisel päeval oma maakodus, kus oli kõvasti riisumist ja rämpsupõletamist. Elly vaatas rahulikult pealt, et mis te siin ikka jooksete - aega küll, aasta pikk ju.

Kohe kui suurem kevad käes läheb õues suurem askeldamine lahti. Piknikutekk tõmbab kohe kiirelt ligi ja salaja salaja hiilib Elly teki ligi. Kui pererahvas on õues, siis Elly on alati ligiduses. Suuremate palavatega leidis ta ka koha batuudi all, nii sai olla seltskonnas ja ühtlasi ka päikese eest varjus.

Jaanipäevaks väike heinamaa oma kodu lillevaasi!

Suure suvepalavaga talvekarv seljas olla on ikka väga raske. Elly on meil aga selline, et tema mõtleb karvavahetusele alles sügisel siis kui uuesti jahedaks hakkab minema. Meie pisitütrele see aga väga ei sobinud. Ta tahtis väga aidata - sest keegi peab siin majas ju tööd ka tegema. Elly on ikka tõeliselt leplik kõigega mis pere pisemad teevad. Ta isegi mitte ei põgene nende toimetamiste eest!

Suure palavuse tõttu jäi koeral sel suvel nii mõnelegi sõidule kaasa saamata. Lihtsalt piin oleks tunde autos veeta. Need toonekured olid maru vahvad ühel põllul. Neid oli isegi veelgi rohkem, aga kuidagi ei mahtunud kõik ühele pildile. Ja seeneaasta algas juba suvel, kus Porkunis ühe puu all midagi minu jaoks ennenägematut.

Suve ühel palavamal päeval oli Pärnus näitus. Lisaks Ellyle olid kaasas ka Madli ja Kaidi. Seekord küll erilist tulemust ei olnud, aga me nautisime seda toredat päeva siiski. Jahutasime end jäätisega seestpoolt ja veega väljast! Madli on meil kõige suurem koera hoidja ja jalutaja.

Suur suvi saigi otsa, aga sügisel uued tuuled ja uued plaanid. Tegime ilusaid pilte oma suurest lemmikust. Otsisime välja isusamad rosetid ja pidasime plaane

Kui kokku saab üksi ilus kuldne emane ja suur-tugev black&tan isane võib tulemus olla väga vahva.

Aga ...

Aasta 2009 läks näituste ja reiside tähe all

Eelmises kirjatükis on küll veel kirjavead parandamata, aga ehk lugeja annab andeks. Näpud sügelevad hoopis uusi ridu kribima. Aasta algus läks nii kiirelt, et tagantjärele pilte uurides leidsin, et esimesed kuud jäid nagu praktiliselt vahele. Elly esines suurepäraselt veebruaris Mastiffite erinäitusel ja suurel Rahvusvahelisel näitusel, kui meie olime siit külmast sooja putkanud. Nii käis Elly näitusel hoopis Sandraga!
Kennel Netravati sai oma kuldsete koertega seal tõu parima kasvataja tiitli! Palju õnne Netravati!

SP 1 TP Kasvataja BIS 2

Esimeste soojade ilmade tulekuga saabus ka Pontu Show Nõmme mändide all. Ellyl oli talvekarv kõik seljas, nagu väike karvapallike. Olime väga tublid ja saime sinise ringi parimaks! Meie esimene suur ja ilus karikas!

Soojade ilmade saabudes kolis välja ka meie jänkuke Soffi. Kahjuks ei mahtunud jänes ja koer ikka ühte aeda, seega pidi keegi parasjagu aias olema või rihmaga kinni. Valvsa pilgu all sai ka ninad kokku lasta, kuid kohe kui valvsus hajus, siis läks jänese taga ajamiseks.

Kevade saabudes on üldse nii, et kohe igal võimalikul juhul tahaks õue tegustema minna. Sel ajal olin veel lastega kodune ka ja see andis nii palju võimalusi koeraga toredaks koosolemiseks ja trikitamiseks.

                                                           Kodused kasvandikud!

Mina kivi kuningas, sina.....!

Mastiffite suvepäevale (20.06) minnes ei ole keegi perekonnast nõus koju jääma. Kõigil on tore - nii koertel oma koeramänge mängides, kui inimestel oma "mänge" mängides. Tore on vaadata, milliseks on õed-vennad kasvanud ja kuulda kuidas neil läinud on.

Kõige suurem abiline koera ja väiksemate õdedega askeldamistel (Kaidi Betti)!

Ka mina olen juba suur ja saan koraga hakkama (Kaisa Lotta)!

Ja mina olen nii väike, et mulle on veel kõik lubatud, mis teistele keelatud (Madli Jette!)

Ringis Laps ja koer esimest korda!

Juba kogenud juniorhändler!

Ühel päeval juba kolmandat korda näituseringis!

Ja siis võis suvi alata. Võtsime sihi Lõuna-Eestisse puhkama. Läti piiri ääres on mõnusad metsad ja vabadus! Kõik puhkasid nii südamest, et eriti ei tulnud meeldegi, et võiks ka pilte teha. Suursündmuseks meie suves sai päev valga näitusel. Esinesime väga edukalt. Meil õnnestus saada nii oma ringi võitjaks saades oma esimese serdi, kui ka tõu parimaks! Seda õnne on ka minu näost näha.

NOO SP/1, SR 1, PE 1, SERT, TP

Head tulemused näituseringis ahvatlevad lapsi ka kodus näitust mängima. Kogu rosettide tagavara veetakse siis välja ja pidu võibki alata.

Kuna suvi oli pikk ja mina ikka kodune, siis sai kiirelt võetud järgmine sihtpunkt Hiiumaa. Praamiga sõitmine oli ere elamus. Järsud metalltrepid, kust üles ronimine osutus võimatuks. Iga astme vahelt oleks tahtnud uuesti alla roomata. Seega mees võttis "koerese" sülle ja viis praamitekile. Sõites oli kõik hästi, aga alla tulek oli jälle keeruline. Puhkus oli tore ja igapäevased mereskäigud kuni nabani vees. Edasi ei tule ka kõige paremal juhul.

 Puhkusele järgnev jälle sõit näitusele. Seekord Väimelasse - 15. august. Pikk ja palav sõit väntsutas meid kõiki. Vaatamata sellele tuli Ellyl jälle läbida mitu näitusevooru - ikka enda eest ja siis juniorhändleriga. Seekord ei olnud tulemused küll nii silmapaistvad kui Valgas, aga siiski oli tore päev.

NOO SP/3 SR 3, PE3

Kuldne sügis algas meie jaoks elumuutustega. Kontorirott nagu ma olen alustasin septembrist igapäevast töölkäimist. Päevad läksid väga tihedaks - hommikul töö, siis lastega trennid ja aeg koera jaoks jääb nüüd enamasti hilisõhtusse ja nädalavahetustesse. Hilisõhtused jalutuskäigud tähendavad seda, et kui lapsed on magama pandud, siis alles peale kümmet  saame minna jalutusringile. Ja eks seda on ikka ka, et täna lihtsalt ei jaksa või on ilm kehv või....
Septembris käisime Tallinna lauluväljakul näitusel. Vahel juhtub nii, et ühest ringist teise on liigagi kiire. Olime Ellyga oma VH tulemuse kätte saanud, kui selgus, et juniorhändlerite ring juba algas. Kiirelt ümber orienteeriumine järgmisele ringile ja väga tihedas konkurentsis õnnestus Kaidi Bettil saada esinelikusse.

Õnneks on nädalavahetustel päevad pikad ja nii me võtsime jälle järgmise reisi ette Elva taha. Meil on seal toredad sugulased ja Ellyl suur sõber Muudi - Keskaasia Lambakoer. Koertel olid omad asjaajamised ja meil oli suurem mahlategu.

Novembri alguses saabus esimene lumi. See on alati mõnus aeg, sest õues läheb valgemaks ja kohe kutsub välja lustima. Lumememmesid on teha tavaline. Nii sai seekord Elly rõõmuks meisterdatud hoopis üks neljajalgne sõber.

Ja hakkabki aasta läbi saama. Oli palju toredaid tegemisi ja edukaid näitusetulemusi. Nii otsustasime ka ette võtta meie esimese välisnäitusreisi. Hea lähedal minna üle lahe. Laevaga sõitmisega polnud hädagi. Aga ööbimispaik sõbranna juures asus viiendal korrusel. Trepid pole just suuremad asjad meie sõbrad ja lifti ka nii väga minna ei taha. Veetsime jõulueelses Helsingis kolm toredat päeva ja ka näitusekogemuse saime toreda. Ainus mis oli kummaline, et ruumid on nii suured ja selle juures kaob see vähenegi valgus kuhugi laealustesse hämarustesse. Pilte on sellistes kohtades väga keeruline teha, nii et kõik kenasti peale jääks! Aga koeri oli palju ja meie jaoks olid tulemusedki head.

NOO SP/4

Elly esimene aasta

Koera tulemine meie perre oli pikalt planeeritud ja siiski lõpuks oli kõik väga äkki! Käisime Ellyt vaatamas ja tegime ettevalmistusi kodus tema tulekuks. Kiirelt kiirelt sai ehitatud maja ümber korralik aed, viimane lihv sai tehtud vahetult kojutuleku eelõhtul. Oli ju siis veel sügav talv ja maa külmanud. Kuid päeval käis päike juba kõrgelt ja kojutuleku õhtul oli küll juba pime, aga järgmisel päeval säras taevas päike.

                                     
Peale kena kevadet saabus aga ka veel tõeline talv. Lumehanged olid kõrgemad kui Elly. Kahjuks on sellest hetkel pildid kuskil teadmata kadunud infokandjal. Olime otsustanud, et Elly on vaid õue koer ja nii ta siis tudus käreda pakasega õues. Kuuti ta väga ei tahtnud minna ja kui panime ta garaazi sooja siis polnud ta üldse eluga rahul. Seega ka mitukümmend külmakraadi ei teinud talle midagi, pigem lumes möllamine oli suur rõõm. Õues sai mängida ja elu oli kõigile ilus. Elly koju tuleku aeg langes kokku sellega, et meie majas oli veel teinegi beebi. Väike Madli Jette on vaid kaks kuud vanem Ellyst. Olin kodune ja seetõttu oli ka mõnusasti aega koos olla, nautida meie uut sõprust ja teha toredaid jalutuskäike lähiümbruses.
Alguses olin ikka väga beebi ja pikki käike kaasa ei teinud. Aias möllamine oli põhitegevus. Aeg lendas kiiresti ja peagi olin juba nelja kuune.

Väga vahvad olid kutsikate iganädalased kokkusaamised Nõmme metsa all. Sotsialiseerisime koeri ja koerad said mõnusalt möllata. Saime värskete kutsikaomanikega muljeid vahetada, kasvataja Pillelt vajalikku nõu ja tuge ( Aitäh Pille!!). Samuti tegime näitusetrenni ja saime õpetsussõnu, kuidas näitusel olla ja mida teha. Kõik see oli tore vabatahtlik tegevus. Enne koera võtmist ei olnud me näituste peale mõelnudki, aga juhtus nii, et näitusepisiku sain nii mina kui meie kõige suurem tütar Kaidi Betti, kes tol hetkel oli 9. aastane. Kaidil õnnestus kutsikate kevadpäeval ka edukalt esineda ja kohe ringis laps ja koer esikoht saavutada.

Kasvasime mühinal lausa iga päevaga. Elly käis kaasas meiega kõikidel reisidel ja toredatel väljasõitudel. Koduaias tuleb vahel ikka vallatus ka peale. Nii mõnigi kena auk on kaevatud nii lillepeenrasse kui keset muru. Alguses sai peenra ümber pandud kena aiake, kuid see ei olnud takistuseks lillede ümbersättimiseks. Tore viga sai tehtud herneid süües - sõime herneid ja noored kaunad andsime Ellyle. Pärast juhtus aga nii, et kogu põõsas oli hernestest tühi ja põõsaski kõndis õuele. Nüüd me enam herneid ei kasvata. Aga võib-olla peaks!!

Juuli alguses oli Pille juures tore kutsikate kokkutulek. Õed vennad said mängida jälle ja meie kogemusi vaheteda kõiksugu koerustükkidest jagu saamisel. Tiibeti mastifid on võitunud jäägitult minu südame ja kõik sellised kokkusaamised tõid juurde tohutult positiivset emotsiooni.

Sõbrad mänguhoos

Ameena Esha, Elly, Eddy

Ameena, Esha, Elly, Eddy, Fhaira

See oli eriti tegus suvi ka Tõuühingus. Juuli lõpus toimusid suvepäevad ja meiegi kihtuasime oma perega jälle kohale. Panin jälle oma kolm last ja koera autosse ja sõitsime vastu järgmistele seiklustele. Ja nii läks terve aasta! Siin veel hulk pilte Elly esimesest eluaastast kuni piduliku sünnipäevani välja. Kommentaarid ja juttu jätkan juba teine kord!